Uue spordiala avastamise teekond 31 Jul

Eelmise reede treening ehk tunnike kerget ujumist oli võrratu: ma liuglesin kindlat trajektoori mööda basseinis edasi-tagasi, päikesekiired sillerdasid helesinises vees, mu hingamine oli rahulik ja stabiilne ning isegi laste kisa ei suutnud mind häirida. Ma tundsin ennast sõna otseses mõttes nagu kala vees. Siiski, veel aasta tagasi ei olnud ujumine mu lemmiktegevuste seas. Ma tundsin ennast ujudes alati ebakindlalt, aeglaselt ja mul hakkas juba paarikümne minuti pärast lihtsalt igav. Olgugi et mulle meeldis ujumas käia ja esimesed edusammud õigesti ujuma õppides motiveerisid mind väga, ei suutnud või ei osanud ma tegevust ennast kunagi 100% nautida.

Ikka ja jälle kuulen inimesi ütlemas, et „mulle lihtsalt ei meeldi joosta ja kõik“ või „ma tahaksin küll jõutrenni teha, aga mulle üldse ei istu need jõusaalid ja spordiklubid“. Sarnaseid näited võib tuua tuhandeid. Ma tahaks alati nende inimeste käest küsida, mille põhjal nad seda väidavad. Kui kaua on nad seda tegevust harrastanud? Üks kord? Kaks korda? Nädal? Kaks? Üks kuu? Aasta? Kümme aastat?
 
Omast kogemusest võin öelda, et ühe korra järel ei saa veel mingeid järeldusi teha. Absoluutselt iga esimene kord on omamoodi kentsakas: esimene kord ujulas, esimene kord maanteerattal, esimene kord joogas, esimene kord tantsusaalis jne. Iga spordiala nõuab järjepidevust, sest alles siis tulevad kogemused, tehnilised oskused, spordialale omase sooritusvõime paranemine, tulemused ja nendega koos ka positiivsed elamused.
 
Ma ütleks, et ka nädalad või kuud pole uue ala omandamiseks mõnikord piisavad. Näiteks rühmatrennid hakkavad mulle tõeliselt meeldima nii umbes 1-2 kuu jooksul pärast regulaarset kohalkäimist. Jooksmisega läks ehk nii pool aastat ja ujumisega terve aasta. Jalgrattasõit pole veel päris „minu“, aga ka see muutub järk-järgult sobivamaks.
 
Kui järele mõelda, siis ehk peakski ühe tervisesportlase eesmärk olema nii-öelda enda spordialade leidmine – tegevused, mida ta ühel heal päeval võib nimetada oma hobiks. Jah, ta peab leidma aega nende harrastamiseks, aga ta ei pea mitte kunagi ennast sundima, sest olgem ausad, kes peab sundima ennast tegema midagi, mida ta läbi ja lõhki armastab, mis paneb ta elu nautima, mis annab talle hea tunde terveks päevaks? Mitte keegi!
 
See n-ö avastamise teekond ei tohiks aga piiruda paari proovitrenni ja hilisema käegalöömisega. Alguses peabki ennast natuke rohkem tagant utsitama ja motiveerima. Motivatsiooniks võivad olla võistlused, uued treeningriided, toonuses keha, põletatud kalorid, parem vastupidavus... mida iganes!
 
Tagasilöögid on sealjuures normaalsed. Vaatasin oma treeningkalendrist just järele, et viimase aasta jooksul olen käinud ujumas 72 korda ning veetnud basseinis 74 tundi. Seda on palju! Nendest umbes 2/3 on olnud meeldivad, 1/3 aga tõeliselt rasked treeningud. Ma olen endas kahelnud miljon korda, kas ma kunagi üldse oskan normaalselt krooli ujuda või mitte. Nüüd võin öelda, et kõik need ujulas veedetud tehnikatunnid on hakanud ennast ära tasuma. Ma ei ole hea ujuja ega kiire ujuja, aga ma olen ujuja, kes teeb seda südamega. Ja see ongi kõige olulisem.
 
Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.
loe ja kommenteeri