Luuhõrenemine on vanematel naistel väga sagedane probleem, mistõttu seenioritele suunatud terviserubriikides tullakse sageli välja soovitusega süüa täiendavalt toidulisandina D-vitamiini. Hiljutine Uppsala ülikoolis läbi viidud uuring aga näitas, et toidulisandina D-vitamiini tarbimine ei mõjuta luuhõrenemist ega luumurdude riski vähenemist.

Teadlased arvavad, et luustiku tugevust mõjutavad eelkõige päikesevalgus ning pärilikkus, mitte D-vitamiini lisandina manustamine. Ka veres leiduv D-vitamiini hulk ei ole seotud luuhõrenemise ega luumurdudega. Uuringu järgi on D-vitamiini mõju luustiku tervisele minimaalne, tõdeb Uppsala Akadeemilise Haigla ortopeed Greta Snellman.

D-vitamiini, mis tegelikult on hormoon, on kehal vaja toidust kaltsiumi omastamiseks. Koos fosfaadiga moodustab kaltsium tugeva ja vastupidava luustiku.

D-vitamiini leidub rasvases kalas nagu lõhe, heeringas ja makrell, kuid ka maksas. Kui keha saab päikesevalgust, moodustab keha sellest samuti D-vitamiini, aga päikesevalgusest D-vitamiini omastamise suutlikkus väheneb aastatega.

Greta Snellman uuris seitsmekümnendates eluaastates naisi ja mehi, et selgitada välja, kuidas meie geenid mõjutavad D-vitamiini taset veres. Selgus, et kõige parem on - nagu ilmselt iga asjaga - tarbida D-vitamiini parajas koguses, st liiga suur või liiga väike kogus on mõlemad tervisele ohtlikud. On uuringuid, mis näitavad, et vähki suremise oht on suurem meestel, kelle D-vitamiini tase veres on kas liiga madal või liiga kõrge.

Selleks, et keha hakkaks moodustama päikesevalgusest D-vitamiini, piisab heledanahalistel inimestel suvel juba 10-15 minutist päikese käes. Põhjus, miks heledanahalised kiiremini päikesevalgusest D-vitamiini suudavad omastada, võib olla ka geneetiline - et jahe talv vastu pidada tuleb juba suvel koguda piisav varu D-vitamiini.

Allikas: http://sund.nu